Maailmamere põhja pinnamood
Merepõhja uurimine algas vajadusest saada parem ettekujutus mere sügavusest, eriti tähtsates laevasõidu piirkondades: sadamad ja sissesõidud sadamatesse, väinad, ohtlikud karid, madalikud jne. Loomulikult uuriti merepõhja ka seoses uppunud laevade otsimisega, eriti kui neil oli olnud hinnaline last.
Uue tõuke merepõhja uuringuteks andsid allveelaevade laiem kasutuselevõtt 19. sajandi lõpul ja maailmamere sügavamate kohtade otsimine batüskaafide abil. Hiljem on maailmamere põhja uuritud maavarade otsingute ja ammutamise, kaablite ja torujuhtmete paigaldamise, tunnelite ehitamise ja muude praktiliste tegevuste käigus.
Maailmamere põhja pinnamood on tänaseks üldjoontes teada, kuid pilt merepõhjast pole siiski võrreldav sellega, millised on meie teadmised maismaa kohta. Moodsate kajaloodid kasutuselevõtt võimaldab saada ettekujutuse merepõhja pinnamoest ja setetest ainult laevasõidu raadiuses. Maailmamere ulatus on aga sedavõrd suur, et selle täielik kaardistamine helisignaali abil on kauge tulevik. Isegi madalas ja laevateedega kaetud Soome lahes kulus üle sajandi, enne kui Eesti Meremuuseumi ekspeditsioonil õnnestus 2003. aastal kindlaks teha 1893. aastal uppunud sõjalaeva Russalka asukoht. Maailma ilmselt ühe tuntuima laeva, Titanicu katastroofi jälgi otsisid okeanograafid samuti aastakümneid. Ligi 3,8 km sügavusel lasuv vrakk leiti alles 1985. aastal. |
Kuidas näeb välja maailmamere põhja pinnamood?
|
Veealust pinnamoodi kujundab kõige rohkem laamade pidev liikumine üksteise suhtes kiirusega 1–10 cm aastas, kohati põrkudes või tõukudes. Ookeanide põhi järgib üldiselt mandrite pinnamoodi, kuid veeväli on väga ulatuslik ja seetõttu on veealused pinnavormid veelgi suurejoonelisemad kui maismaal. Pilkases pimeduses laiuvad maakera suurimad tasandikud, sügavaimad orud (süvikud) ja pikimad mäeahelikud.
Enamik maailmamere põhjast on suhteliselt tasane. Seal lasub mitmekilomeetri paksune settekiht, mis saab pidevalt lisa peamiselt vulkaanide purskematerjali, vähem jõgede poold edasikantud setete arvel. Vulkaane on maailmameres üle 10 000, seega palju rohkem kui maismaal. Kõikide ookeanide – maailmamere üksikute osade pinnamoes on selge korrapära. Kõrgemale kui 2 km jääb mandreid ääristav, kuni 200 m sügavuseni ulatuv mandrilava ja üleminekuline mandrinõlv. Maailmamere põhja liigestavad eri kõrgused mäestikud. Need on seotud ulatuslikuks, nn ookeanide keskmäestike süsteemiks. Ahelike pikkus kokku moodustab maailma pikima, ligi 64 000 km pikkused mäestikud, mis lookleb läbi kõikide ookeanide. Ookeanide keskmäestikes on kohti, mille suhteline kõrgus, seega kõrgus jalamilt ületab maismaa kõrgeima tipu Džomolungma. Paraku on need mäed aga suuremas osas vee all. Ookeanide keskmäestikud on kujunenud laamade lahknemise aladel, kus magma välja voolab ja laavana tardudes maakoort, seega ka veealuseid mäestikke juurde kasvatab. Väga hästi on ookeanide keskmäestik eristatav Atlandi ookeanis, kus ta kulgeb tuhandete kilomeetrite pikkuselt põhjast lõunasse ja jätkub siis India ookeanis. Atlandi keskmäestik ulatub ookeanipõhjast kuni 2 km kõrguseni ja mõnes kohas ka üle merepinna, mille näideteks on Island ja Assoori saared. Laamade kokkupõrkealal tekkinud vulkaanilise päritoluga kaarekujulised saarestikud paiknevad ookeanis sageli pika ahelikuna, näiteks Jaapani ja Kuriili saared, Filipiinid, Väikesed Antillid jt. |
Süvikud on üle 6 km sügavused, enamasti järsud ja kitsa kanjoni laadsed vagumused maailmamere põhjas. Näiteks maailmamere sügavaim (kõige sügavamas kohas 11 022 m), kirde-edela-suunaline Mariaani süvik on ligi 2500 km pikk ja keskmiselt ainult 70 km lai. Süvikud on tekkinud kahe laama kontaktalal, kus raskem laam tungib kergema laama alla. Nii on tekkinud ja süvenenud edasi Jaapani, Aleuudi, Peruu-Tšiili ja mitmed teised süvikud. 26. märtsil 2012 sukeldus Kanada filmirežissöör James Cameron Mariaani süviku põhja, mis on ligi 11 022 m sügav. James Cameronil kulus süviku põhja jõudmiseks 90 minutit. Vaata minutilist kokkuvõtte-videot tema laskumisest. Vajadusel loe eestikeelseid kommentaare allpool. |
Jäta meelde: mandrilava, mandrinõlv, ookeanide keskmäestik, süvik, vulkaaniline saar, ookeaninõgu.